- Nõuanded
- Palavik
- nn. "Külmetushaigused"
- Noorele emale
- Teadmiseks
- Puukentsefaliit
- Gripp
- Rotaviirus
- A-hepatiit
- B-hepatiit
- HPV
Mis on viiruslik B-hepatiit?
B-hepatiidi viirus on teine viirusetüüp, mis maksa kahjustab.
Nii nagu C-hepatiiti nakatumise korralgi, nimetatakse esmakordsel B-hepatiidi viirusega
nakatumisel tekkinud haigust ägedaks hepatiidiks. Peiteperiood - aeg alates nakkuse
saamisest kuni haiguse avaldumiseni - võib ulatuda isegi kuni poole aastani. Haiguse
varajases faasis võivad tekkida külmetushaigusele iseloomulikud kaebused: isutus,
iiveldus ja oksendamine, väsimus ning liiges- ja lihasvalud. Maksapõletiku korral satub
sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged
kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete suurest
hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus.
Kui viirus sisaldub veres ka kuus kuud pärast nakatumist, loetakse haigus krooniliseks.
Umbes 10%-l nakatunutest muutub haigus eluaegseks krooniliseks maksapõletikuks
Krooniline B-hepatiit võib põhjustada tõsist maksahaigust, sh tsirroosi (maksa
armistumist), maksavähki ja maksatalitluse häireid. Umbes kolmandik kroonilise
nakkusega patsientidest põeb keskmist või rasket maksahaigust1.
Kuidas nakatutakse B-hepatiiti?
B-hepatiidi viirus on veel nakkusohtlikum, kuna see levib nii otsese kontakti kaudu
nakatunud verega kui ka teatud kehavedelikega nagu sülg, rinnapiim, sperma ja
tupevedelik.
Kõige tavalisemad B-hepatiidi levimise viisid on vereülekandel nakatunud vere või
verekomponentidega, emalt lapsele kas sünnituse ajal või kohe pärast seda,
perekonnasiseselt - eriti lapselt lapsele, seksuaalse kontakti kaudu.
2 miljardit inimest üle maailma on B-hepatiidi viirusekandjad, 350 miljonit põevad juba
kroonilist B-hepatiiti.
B-hepatiit on tõsine tervishoiuprobleem ka paljudes populaarsetes turismiriikides Kagu-
Aasias ja Aafrikas.
Vaktsineermine
Erinevalt C-hepatiidist on B-hepatiidi vastu võimalik vaktsineerida, et nakatumist
vältida. Samuti on võimalik vaktsineerida A ja B hepatiidi vastu kompleksvaktsiiniga Twinrix.
Vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale vaktsineeritakse:
- imikud (korraldavad neonatoloogid ja perearstid)
- 13-aastased lapsed, keda pole imikueas immuniseeritud (korraldavad kooliarstid)
- Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilased (korraldab SA TÜ Kliinikumi Sisekliiniku nakkushaiguste kabinet), meditsiinikoolide üliõpilased (korraldavad vastavad õppeasutused)
- tööalaselt vere ja B-hepatiidi haigetega kokku puutuvad tervishoiutöötajad (korraldavad tervishoiuasutused)
- päästeteenistuse töötajad, politseinikud, vanglaametnikud, kaitseväelased (korraldavad vastavad institutsioonid)
- teised tööalaselt kõrgendatud riskiga inimesed (kokkuleppel tööandjaga tööandja kulul või inimese enda kulul)
- ägeda või kroonilise HBV infektsiooniga isikute perekonnaliikmed ja püsivad seksuaalpartnerid
- narkomaanid
- prostituudid
- homoseksuaalselt aktiivsed mehed
- doonoriverd ja veretooteid sageli saavad patsiendid (sh. dialüüsipatsiendid)
- inimese enda soovi korral
Vaktsineerimine on näidustatud:
Vaktsineerimine on soovitav (inimese enda kulul):
B-hepatiidi vastu vaktsineermine koosneb kolmest annusest:
immuniseerimine 0., 1. ja 6. kuul, mis tagab optimaalse kaitse alates 7. vaktsineerimiskuust ja
kindlustab kõrge antikehade tiitri.
Kiirendatud skeem immuniseerimisega 0., 1. ja 2. kuul, mis tagab kiirema kaitse ja mille korral
võib eeldada immuniseerimiskuuri paremat järgimist patsientide poolt. Antud skeemi kolmanda
annuse manustamise järgselt jääb antikehade tiiter veres madalamaks kui immuniseerimisel
0., 1. ja 6. kuul, seetõttu on adekvaatse immuunvastuse tagamiseks oluline antud skeemi korral
manustada 12. vaktsineerimiskuul neljas annus.
Erandjuhtudel võib täiskasvanutel, kui on vajalik veelgi kiirem kaitse algus, näiteks reisimisel
suure B-hepatiidi endeemilisusega piirkonda ning kui vaktsineerimist B-hepatiidi vastu
alustatakse üks kuu enne ärasõitu, kasutada immuniseerimisskeemi, mille korral manustatakse
vaktsiini lihasesiseselt 0., 7. ja 21. päeval. Juhul, kui kasutatakse nimetatud skeemi, on soovitatav
12 kuud pärast esimest annust manustada veel neljas annus.
On võimalik vaktsineerida ka A+B hepatiidi vastu kompleksvaktsiiniga,
mille tulemusena saab kaitse nii a- kui ka b-hepatiidi vastu.
Standardne esmane vaktsinatsioon vaktsiiniga Twinrix Adult koosneb kolmest annusest.
Esimene määratakse valitud ajal, teine annus kuu aega hiljem ja kolmas annus 6 kuud
pärast esimest annust.
Erandjuhtudel, kui reis toimub ühe kuu jooksul pärast vaktsineerimise alustamist või
hiljem, kuid ei ole piisavalt aega standardseks 0., 1. ja 6. kuu vaktsinatsiooniks, võib
täiskasvanutele manustada kolmlihasesisest süsti päevadel 0, 7 ja 21. Selle plaani
kasutamisel soovitatakse neljas annus manustada 12 kuud pärast esimest annust.
Ettenähtud plaani tuleb järgida. Alustatud esmane vaktsinatsioon tuleb lõpule viia sama
vaktsiiniga.
Diagnoosimine ja ravi
Kuna B-hepatiidi tunnuseid alati selgesti ära ei tunta, saavad inimesed oma haigusest
sageli teada juhuslikult. Näiteks võib anda positiivse vastuse veredoonori rutiinne
vereanalüüs.
B-hepatiiti on võimalik diagnoosida arsti visiidi käigus võetava vereproovi lihtsa
analüüsi põhjal. Peale selle võib arst teha analüüse, et selgitada välja maksahaiguse
esinemine – selleks võib vaja minna täiendavaid analüüse.
B-hepatiidi ravi
Haiguse ägedas faasis ravitakse ainult sümptomeid. Kroonilise B-hepatiidiga
patsientide ravi eesmärk on saavutada püsiv viirusehulga vähenemine veres ja
maksapõletiku või -kahjustuse ulatuse vähenemine.
Kroonilise B-hepatiidi raviks kasutatakse kaht ravimit. Ühed on interferoonravimid,
milleks on pegüleeritud interferoon. See ravim toimib immuunsüsteemi stimuleerivalt
ja viiruse kasvu (paljunemist) pärssivalt. Teist tüüpi ravimeid nimetatakse
viirusevastasteks ravimiteks (nt lamivudiin või entekaviir). Need ravimid takistavad
viiruse paljunemist. Ravi edukus sõltub kasutatavast ravimist ja B-hepatiidi viiruse
tüübist, millega olete nakatunud.
Kroonilise C-hepatiidi diagnoosi kinnitavad ja raviga tegelevad gastroenteroloogid ja
infektsionistid (nakkushaiguste arstid).
Kasutatud allikad:
1. www.tervisekaitse.ee
2. www.hepatiit.net